Mõnikord algab uus karjäär ühest vanast mööbliesemest või tarvikust. Just soov õppida restaureerima vanu kappe ja kummuteid tõi Marguse õppima Haapsalu Kutsehariduskeskuse mööblirestauraatori erialale. Täna, kaks aastat hiljem, valmistub ta lõpetama kooli ning alustama tööd valitud erialal.
Kuigi õppima asumine võib kõrvalt vaadates tunduda suur samm, ei alanud Marguse lugu koolist. Kõik sai alguse huvist vanade puidust käsitööriistade vastu. Ühel hetkel sattus tema kätte kastitäis vanu höövleid, peitleid, nurgikuid ja teisi tööriistu. Ta hakkas neid puhastama, korrastama ja töökorda seadma, kuid üsna kiiresti tekkis soov teada saada rohkem. Kuidas nende tööriistadega vanasti töötati? Milliseid esemeid nende abil valmistati? Mida rohkem ta vanade tööriistadega tegeles, seda suuremaks kasvas huvi traditsiooniliste puidutöövõtete vastu.
Tasapisi jõudis ta tööriistade juurest mööblini. Just ühe vana kummuti taastamine pani teda otsima teavet erinevate restaureerimisvõtete, materjalide ja viimistlusmeetodite kohta. Margus mõistis, et kuigi iseseisvalt õppides on võimalik palju omandada, aitavad põhjalikumad teadmised näha tervikpilti ning saavutada paremaid tulemusi.
Kui Haapsalu Kutsehariduskeskus kuulutas välja täiskasvanute vastuvõtu mööblirestauraatori erialale, ei olnud Margus alguses kindel, kas kandideerida. Huvitaval kombel tundis eriala vastu esmalt huvi hoopis tema elukaaslane. Hiljem soovitas just tema proovida õppima tulla.
„Ta teadis minu huvi puidutöö ja vanade esemete vastu ning julgustas mind kandideerima,“ meenutab Margus.
Kui kool avas teise vastuvõtuvooru, otsustas ta võimalusest kinni haarata. Endalegi üllatuseks osutus ta valituks.
Tagasi vaadates peab ta seda üheks parimaks otsuseks, mille on teinud. Suuri hirme tal enne õppima asumist ei olnud. Puidutöö oli talle tuttav ning paljude tööriistadega oli ta varem kokku puutunud. Küll aga avastas ta kiiresti, kui erinev on õppimine siis, kui inimene tuleb kooli omal soovil ja kindla eesmärgiga.
„Noorena oli õppimine minu jaoks pigem kohustus. Täiskasvanuna suhtun sellesse hoopis teisiti. Tahan päriselt õppida ja õpitut kohe ka praktikas kasutada.“
Mõnikord tabas ta end isegi ootamas järgmise koolipäeva saabumist. Seda tunnet ei olnud ta varem kogenud.
Kahe aasta jooksul on ta omandanud hulgaliselt uusi teadmisi ja oskusi. Üks valdkond, millega tal enne kooli kokkupuudet peaaegu polnud, oli puidu treimine. Lisaks õppis ta tundma mööbli konstruktsioone, traditsioonilisi viimistlusvõtteid, polsterdust ning erinevaid restaureerimismeetodeid. Samas peab ta kõige olulisemaks hoopis muutust oma mõtteviisis.
„Kui varem nägin vanas mööbliesemes eelkõige kulunud eset, siis nüüd oskan märgata selle valmistuskvaliteeti, ajalugu ja kultuurilist väärtust.“
Olulise osa õpingutest moodustasid praktikad. Eriti eredalt meenub talle esimese kursuse praktika ettevõttes Restmar OÜ, kus ta nägi esimest korda, kuidas mööbli restaureerimine päris töökeskkonnas käib. Seal saadud kogemus andis kindlustunde, et ta on valinud õige eriala.
„Mind kaasati päris töödesse ja sain näha kogu restaureerimisprotsessi. See andis palju rohkem, kui oleks saanud ainult koolis õppides.“
Õpingute ajal avanes tal võimalus osaleda ka välispraktikal Prantsusmaal Reveli linnas, mis on tuntud oma pika mööbli ja käsitöö traditsiooni poolest. Seal nägi ta, kuidas restaureerimist tehakse teises riigis ning milliseid töövõtteid kasutatakse väljaspool Eestit. Eriti põnev oli avastada, et paljudes olukordades kasutatakse seal julgelt kaasaegseid materjale ja lahendusi.
„See õpetas mulle, et restaureerimises ei ole ainult üks õige lähenemine. Oluline on leida konkreetse eseme jaoks kõige sobivam lahendus.“
Lisaks erialastele teadmistele peab Margus väga oluliseks inimesi, kellega ta õpingute jooksul kohtus. Tema sõnul on kursus olnud kokkuhoidev ja toetav ning alati on olnud võimalik küsida nõu või arutada oma mõtteid teiste õppijatega. Samuti hindab ta kõrgelt õpetajaid ning võimalust õppida hästi sisustatud töökodades.
Täna ei ole Margusel enam kahtlust, et ta on leidnud valdkonna, millega soovib ka tulevikus tegeleda. Heaks kinnituseks sellele on asjaolu, et 1. juunist alustas ta tööd ettevõttes Restmar OÜ, kus ta läbis ka oma esimese praktika.
Kui küsida, mida õppimine talle kõige rohkem andnud on, ei räägi ta esimesena uutest töövõtetest ega restaureerimisoskustest. Ta räägib enesekindlusest.
„Olen õppinud usaldama oma oskusi ja saanud kindlustunde, et suudan iseseisvalt keerukamaid töid ette võtta.“
Neile, kes kaaluvad õppima asumist, kuid pole veel otsust teinud, on tal lihtne soovitus.
„Õppima asumist ei tasu karta. Uute teadmiste ja oskuste omandamiseks ei ole kunagi liiga hilja. Kõige raskem on tavaliselt esimese sammu tegemine.“
Marguse lugu näitab, et mõnikord piisab vaid huvist, et avastada enda jaoks täiesti uus tee.
Fotod pärinevad Marguse isiklikust kogust ning kajastavad tema olulisemaid restaureerimis- ja puutööprojekte. Nende hulgas on vana tisleripingi taastamine, oma tööruumi valmistatud töölaud ja tööriistakapp ning originaalse Thoneti ehk Viini tooli restaureerimine. Viimase puhul otsustas Margus kulunud, kuid ajaloolise pressitud mustriga istme säilitada, sest tema sõnul jõuab uue detaili alati teha, kuid vana säilitamisega õnnestub hoida alles killuke ajalugu.
Fotodel on jäädvustatud ka restaureerimisklassis valminud vapiprojekt, praktikaperiood Prantsusmaal, lõputöö tooli jaoks nikerdatud viinamarjamotiiviga seljatoeplaat ning Marguse enda valmistatud puidust käsihöövel, mis peegeldavad tema pühendumust käsitööle ja restaureerimisele.
