Bonjour Risti ja Oru hooldekodu! 03. aprill HKHK
Märtsikuu Lääne-Nigula valla ajaleht avalda toreda artikli HKHK prantsuse praktikatidest Anast ja Flaviest, kes tulid Erasmus+ programmi raames Eestisse praktikale. Noored prantslannad praktiseerisid nii Oru kui ka Risti hooldekodudes. Flavie ja Ana mõtteid vahendasid Lääne-Nigula valla Hooldekodude juhataja Elle Ljubomirov ja Lääne-Nigula valla turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Helina Laht.
Foto: Helina Laht
Loe praktikatide muljeid ja seikluseid pikemalt allolevast artiklist!
Bonjour Risti ja Oru hooldekodud!
Märtsis sai Oru ja Risti hooldekodudes kuulda nii bonjour, merci kui muidki lauseid näiteks „mina ei parvlevuu franseed". Nimelt viibisid hooldekodudes praktikal kaks prantsuse neiut – Ana Verissimo (18) ja Flavie Postal (17), kes kodumaal õpivad hooldajateks. Neidude õpe kestab kolm aastat ning suve hakul on nad kooli lõpetamas.
Ana on rahvuselt portugallane, kes kümme aastat tagasi perega Prantsusmaale elama asus. Tema hobideks on ragbi, fotograafia, filmide vaatamine ning reisimine, et tutvuda uute keelte ja kultuuridega. Flavie'le meeldib reisida, muusikat kuulata, sõpradega aega veeta. Mõlemad soovivad peale kooli lõpetamist edasi õppima minna, Flavie tahab saada ämmaemandaks ning Ana farmatseudiks.
Võrrelge oma Prantsusmaa praktika kogemusi Eestis saadud kogemustega? Millist kultuurilist erinevust olete suhtumises eakatesse tähele pannud?
Ana: Prantsusmaa hooldekodudes järgitakse töötamisel rohkem konkreetseid reegleid, samal ajal on Eestis reeglid paindlikumad ning rohkem kliendi üldist heaolu arvestavad. Samas patsientidele pühendumine ja empaatia on mõlemas riigis ühtemoodi olemas. Võib-olla Eesti võikski üle võtta mõned tööalased korraldused ning Prantsusmaal tuleks rohkem keskenduda inimese heaolule, mitte reeglite täitmisele.
Flavie: Hooldekodude toimimine organisatsioonidena on erinevad. Prantsusmaal on igal töötajal väga konkreetne tööülesanne, mida ta täidab, Eestis hooldajad teevad mitmeid erinevaid tegevusi – inimese ära kuulamisest koristamiseni. Samuti on Prantsusmaal hoolduse valdkonnas tööjõu puudus ning töötajad on tööga üle koormatud, teevad kõike kellapealt.
Ana: Prantsusmaal on eakad ühiskonnas au sees ning see väljendub ka nendega formaalses, lugupeetavas suhtlemises. Eestis on aga mitteformaalset, sõbralikku suhtlemist enam, kuid see ei tähenda, et suhtlemises puuduks austus.
Flavie: Eesti hooldekodudes on meditsiinilise hoolduse osakaal väiksem, seda võiks Prantsusmaalt õppida. Kuid prantslastel oleks eestlastel õppida lahkust, millega klientidele pühendutakse (isikutele tähelepanu pööramine, mitte vaid reeglite järgimine).
Eestis ei ole hooldaja amet noorte seas populaarne. Miks teie läksite seda eriala õppima?
Flavie: Kõigepealt huvitas mind väga hooldustöö ning mulle meeldib toetada inimesi, kes vajavad abi. Teiste eest hoolitsemine on minu jaoks alati olnud positiivne ja rahuldust pakkuv tegevus.
Ana: Kuigi sotsiaaltöö pole noorte seas populaarne, otsustasin valida selle ameti, sest usun teiste aitamise ja toetamise väärtustesse ning ma tahan oma oskustega ühiskonda positiivselt panustada.
Falvie ja Ana tulid Eestisse, tundmatusse Lääne-Nigula valda kuuks ajaks praktikale Erasmus+ projekti raames ja Haapsalu Kutsehariduskeskuse vahendusel. Praktika ajal elasid neiud Haapsalus, kuid jõudsid mitmel korral ka Tallinna külastada. Uurisime, kas nad soovitaksid rahvusvahelisi projekte teistele tudengitele ning mida arvavad Eestist üldiselt.
Ana ja Flavie: Erasmus projektid on head võimalused rahvusvaheliseks õpilasvahetuseks ning teiste riikide praktilistest kogemustest osa saamiseks. Samuti annab see edaspidisel töötamisel laiemaid teadmisi ja paremaid tööoskusi. Me väga soovitame noortel Erasmus projektides osaleda, sest nii saab rikastavaid ja mõnikord ka silmi avardavaid kogemusi.
Ana: Ma leian, et Eesti tervikuna on soe ja sõbralik riik, mida iseloomustab säilinud loodus ja vaikus. Eesti pakub ka rikkalikku kultuurilist mitmekesisust ja dünaamilist kunstimaastikku, mistõttu on see põnev sihtkoht. Haapsalu on armas ja pildiline linnake rikka ajaloo ning hea atmosfääriga. Mulle avaldab muljelt vanade majade ja roheliste parkide rohkus ning mere lähedus.
Flavie: Eesti on väga ilus riik oma põneva ajaloo (Flavie oli vaimustatud Tallinna vanalinnast) ja maastikuga. Ma loodan suvel oma perekonnaga Eestisse tagasi tulla, et tutvustada neile seda ilusat ja sõbralikku riiki. Loodan suvel sooja päikese all näha Eesti lillelist maastikku, mida olen fotodelt näinud ja reisitutvustustest lugenud.
Kuidas jäite Risti ja Oru hooldekodu kui praktikakohtadega rahule?
Ana: Mina jäin oma kogemusega väga rahule! Ma sain väga palju juurde õppida hooldustööst, lisaks suhelda meeskonna ja klientidega ning arendada oma tööalaseid oskusi. Keskkond oli toetav ja õppimist soodustav, mis muutis minu praktikakogemuse rikastavaks ja rahuldust pakkuvaks. Flavie: Praktikakohad, nii meeskond kui elanikud olid armsad. Meid võeti vastu naeratuse, lahkuse ja väga suure pühendumisega ning vaatamata keelebarjäärile saime väga sooja vastuvõtu osaliseks.
Karin Kahn ja Anne Rehkalt (Oru ja Risti hooldekodu vanemhooldajad) uuest kogemusest välismaiste praktikantidega: „Alguses oli see mõte hirmutav, kartsime eelkõige keelebarjääri. Natuke osutus hirm ka põhjendatuks, sest tüdrukute inglise keel ei olnud just kõige paremal tasemel, meie oma samuti mitte. Kuid see tegi juhendamise veelgi põnevamaks – kasutusele tuli võtta kehakeel, Google Translate ja praktiline ette näitamine. Hooldajad, kellega nad kokku sattusid, vehkisid alguses käte-jalgadega, kasutasid miimikat ja häälitsusi, et end arusaadavaks teha (mõlemad naeravad südamest). Kuu ajaga said mõlemad pooled olulised sõnad selgeks ning koostöö käis hoogsalt.
Tore oli, et ka klientidel oli põnev, nad üritasid tüdrukutega võõrkeeltes suhelda, kes vene, kes inglise ja kes purssis prantsuse keelseid merci ja bonjour'e! Neiud omakorda õppisid eestikeelseid väljendeid ning olid varmad neid klientidega kasutama. Oleme aastate jooksul vastu võtnud palju eesti praktikante, kuid nii töökaid, abivalmis, lahkeid ja sõbralikke noori inimesi pole varem kohanud. Nad panid käed igale poole külge ning tegid kõike. Imelised neiud, kahju kohe neil minna lasta!"
Hooldekodude juhataja Elle Ljubomirov jagas praktikantide kohta vaid kiidusõnu ning rääkis, et praktikantidele sooviti pakkuda enamat kui lihtsat praktikakogemust. Koos käidi ja avastati Lääne-Nigula vaatamisväärsusi ja kauneid kohti. Näiteks ühiselt külastati Heidy Tamme kontserti ja Dirhami kohvikut, kust kaasa antud „Kala aabits" sai neidudele kiiresti huvitavaks lugemismaterjaliks, mille lehekülgedelt nad innukalt uusi sõnu õppima asusid. Küsimuse peale, millised sõnad ja väljendid neile meelde on jäänud, tuli nimekiri selle lühikese siinviibimise aja kohta muljetavaldav. Märkimisväärne oli ka Flavie ja Ana avatud ning ääretult positiivne hoiak. Soovime neile edu õpingute lõpetamisel ja unistuste täitumisel! Au revoir!
Flavie ja Ana mõtteid vahendasid Elle Ljubomirov ja Lääne-Nigula valla turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Helina Laht
Märtsikuu Lääne-Nigula valla ajaleht avalda toreda artikli HKHK prantsuse praktikatidest Anast ja Flaviest, kes tulid Erasmus+ programmi raames Eestisse praktikale. Noored prantslannad praktiseerisid nii Oru kui ka Risti hooldekodudes. Flavie ja Ana mõtteid vahendasid Lääne-Nigula valla Hooldekodude juhataja Elle Ljubomirov ja Lääne-Nigula valla turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Helina Laht.
Foto: Helina Laht
Loe praktikatide muljeid ja seikluseid pikemalt allolevast artiklist!
Bonjour Risti ja Oru hooldekodud!
Märtsis sai Oru ja Risti hooldekodudes kuulda nii bonjour, merci kui muidki lauseid näiteks „mina ei parvlevuu franseed". Nimelt viibisid hooldekodudes praktikal kaks prantsuse neiut – Ana Verissimo (18) ja Flavie Postal (17), kes kodumaal õpivad hooldajateks. Neidude õpe kestab kolm aastat ning suve hakul on nad kooli lõpetamas.
Ana on rahvuselt portugallane, kes kümme aastat tagasi perega Prantsusmaale elama asus. Tema hobideks on ragbi, fotograafia, filmide vaatamine ning reisimine, et tutvuda uute keelte ja kultuuridega. Flavie'le meeldib reisida, muusikat kuulata, sõpradega aega veeta. Mõlemad soovivad peale kooli lõpetamist edasi õppima minna, Flavie tahab saada ämmaemandaks ning Ana farmatseudiks.
Võrrelge oma Prantsusmaa praktika kogemusi Eestis saadud kogemustega? Millist kultuurilist erinevust olete suhtumises eakatesse tähele pannud?
Ana: Prantsusmaa hooldekodudes järgitakse töötamisel rohkem konkreetseid reegleid, samal ajal on Eestis reeglid paindlikumad ning rohkem kliendi üldist heaolu arvestavad. Samas patsientidele pühendumine ja empaatia on mõlemas riigis ühtemoodi olemas. Võib-olla Eesti võikski üle võtta mõned tööalased korraldused ning Prantsusmaal tuleks rohkem keskenduda inimese heaolule, mitte reeglite täitmisele.
Flavie: Hooldekodude toimimine organisatsioonidena on erinevad. Prantsusmaal on igal töötajal väga konkreetne tööülesanne, mida ta täidab, Eestis hooldajad teevad mitmeid erinevaid tegevusi – inimese ära kuulamisest koristamiseni. Samuti on Prantsusmaal hoolduse valdkonnas tööjõu puudus ning töötajad on tööga üle koormatud, teevad kõike kellapealt.
Ana: Prantsusmaal on eakad ühiskonnas au sees ning see väljendub ka nendega formaalses, lugupeetavas suhtlemises. Eestis on aga mitteformaalset, sõbralikku suhtlemist enam, kuid see ei tähenda, et suhtlemises puuduks austus.
Flavie: Eesti hooldekodudes on meditsiinilise hoolduse osakaal väiksem, seda võiks Prantsusmaalt õppida. Kuid prantslastel oleks eestlastel õppida lahkust, millega klientidele pühendutakse (isikutele tähelepanu pööramine, mitte vaid reeglite järgimine).
Eestis ei ole hooldaja amet noorte seas populaarne. Miks teie läksite seda eriala õppima?
Flavie: Kõigepealt huvitas mind väga hooldustöö ning mulle meeldib toetada inimesi, kes vajavad abi. Teiste eest hoolitsemine on minu jaoks alati olnud positiivne ja rahuldust pakkuv tegevus.
Ana: Kuigi sotsiaaltöö pole noorte seas populaarne, otsustasin valida selle ameti, sest usun teiste aitamise ja toetamise väärtustesse ning ma tahan oma oskustega ühiskonda positiivselt panustada.
Falvie ja Ana tulid Eestisse, tundmatusse Lääne-Nigula valda kuuks ajaks praktikale Erasmus+ projekti raames ja Haapsalu Kutsehariduskeskuse vahendusel. Praktika ajal elasid neiud Haapsalus, kuid jõudsid mitmel korral ka Tallinna külastada. Uurisime, kas nad soovitaksid rahvusvahelisi projekte teistele tudengitele ning mida arvavad Eestist üldiselt.
Ana ja Flavie: Erasmus projektid on head võimalused rahvusvaheliseks õpilasvahetuseks ning teiste riikide praktilistest kogemustest osa saamiseks. Samuti annab see edaspidisel töötamisel laiemaid teadmisi ja paremaid tööoskusi. Me väga soovitame noortel Erasmus projektides osaleda, sest nii saab rikastavaid ja mõnikord ka silmi avardavaid kogemusi.
Ana: Ma leian, et Eesti tervikuna on soe ja sõbralik riik, mida iseloomustab säilinud loodus ja vaikus. Eesti pakub ka rikkalikku kultuurilist mitmekesisust ja dünaamilist kunstimaastikku, mistõttu on see põnev sihtkoht. Haapsalu on armas ja pildiline linnake rikka ajaloo ning hea atmosfääriga. Mulle avaldab muljelt vanade majade ja roheliste parkide rohkus ning mere lähedus.
Flavie: Eesti on väga ilus riik oma põneva ajaloo (Flavie oli vaimustatud Tallinna vanalinnast) ja maastikuga. Ma loodan suvel oma perekonnaga Eestisse tagasi tulla, et tutvustada neile seda ilusat ja sõbralikku riiki. Loodan suvel sooja päikese all näha Eesti lillelist maastikku, mida olen fotodelt näinud ja reisitutvustustest lugenud.
Kuidas jäite Risti ja Oru hooldekodu kui praktikakohtadega rahule?
Ana: Mina jäin oma kogemusega väga rahule! Ma sain väga palju juurde õppida hooldustööst, lisaks suhelda meeskonna ja klientidega ning arendada oma tööalaseid oskusi. Keskkond oli toetav ja õppimist soodustav, mis muutis minu praktikakogemuse rikastavaks ja rahuldust pakkuvaks. Flavie: Praktikakohad, nii meeskond kui elanikud olid armsad. Meid võeti vastu naeratuse, lahkuse ja väga suure pühendumisega ning vaatamata keelebarjäärile saime väga sooja vastuvõtu osaliseks.
Karin Kahn ja Anne Rehkalt (Oru ja Risti hooldekodu vanemhooldajad) uuest kogemusest välismaiste praktikantidega: „Alguses oli see mõte hirmutav, kartsime eelkõige keelebarjääri. Natuke osutus hirm ka põhjendatuks, sest tüdrukute inglise keel ei olnud just kõige paremal tasemel, meie oma samuti mitte. Kuid see tegi juhendamise veelgi põnevamaks – kasutusele tuli võtta kehakeel, Google Translate ja praktiline ette näitamine. Hooldajad, kellega nad kokku sattusid, vehkisid alguses käte-jalgadega, kasutasid miimikat ja häälitsusi, et end arusaadavaks teha (mõlemad naeravad südamest). Kuu ajaga said mõlemad pooled olulised sõnad selgeks ning koostöö käis hoogsalt.
Tore oli, et ka klientidel oli põnev, nad üritasid tüdrukutega võõrkeeltes suhelda, kes vene, kes inglise ja kes purssis prantsuse keelseid merci ja bonjour'e! Neiud omakorda õppisid eestikeelseid väljendeid ning olid varmad neid klientidega kasutama. Oleme aastate jooksul vastu võtnud palju eesti praktikante, kuid nii töökaid, abivalmis, lahkeid ja sõbralikke noori inimesi pole varem kohanud. Nad panid käed igale poole külge ning tegid kõike. Imelised neiud, kahju kohe neil minna lasta!"
Hooldekodude juhataja Elle Ljubomirov jagas praktikantide kohta vaid kiidusõnu ning rääkis, et praktikantidele sooviti pakkuda enamat kui lihtsat praktikakogemust. Koos käidi ja avastati Lääne-Nigula vaatamisväärsusi ja kauneid kohti. Näiteks ühiselt külastati Heidy Tamme kontserti ja Dirhami kohvikut, kust kaasa antud „Kala aabits" sai neidudele kiiresti huvitavaks lugemismaterjaliks, mille lehekülgedelt nad innukalt uusi sõnu õppima asusid. Küsimuse peale, millised sõnad ja väljendid neile meelde on jäänud, tuli nimekiri selle lühikese siinviibimise aja kohta muljetavaldav. Märkimisväärne oli ka Flavie ja Ana avatud ning ääretult positiivne hoiak. Soovime neile edu õpingute lõpetamisel ja unistuste täitumisel! Au revoir!
Flavie ja Ana mõtteid vahendasid Elle Ljubomirov ja Lääne-Nigula valla turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Helina Laht
