Septembri keskpaigas osalesin oma tundide raames terviseedenduse veebikonverentsil “Vaimne tervis – nähtamatust nähtavaks”, kus said osaleda meie kooli kolm esimest kursust tisleri, turismiettevõtte teenindaja ja koka erialadelt.
Avasessioonil toodi kuulajate ette karm statistika läbi elukaare vaimse tervise osas. Õpilastega vahepausil arutledes jäid nad mõtlikeks, et nii suur hulk õppivatest noortest, olenemata vanusest, tunneb end kurvameelsetena, põevad stressi või neil on juba diagnoositud depressioon. Samuti arutlesime suitsiidide statistika üle, mis tegelikult aastate lõikes on koolilaste osas õnneks küll alanevas trendis.
Palju tööd saab koolipere märkamisega ise ära teha sekkudes kiusamisele, märgates üksildasi noori ja vältides pidevat nutiseadmetes olemise aega, optimeerides koduste ülesannete vajalikkust ja sisukust (see siis õpetajaskonna poole pealt), suunates õppijaid puhkama, liikuma ja tervislikult toituma ning oma uneaega väärtustama.
Oskus hoida vaimset tervist on tänapäeval pisut keerulinegi. Kogu elamine on üks tervik – kui sealt mingi osa logisema hakkab, läheb elu rööpast välja. Kõige raskem ehk ongi minu arvates hilisteismelise periood, kus nad ei saa isegi aru, mis nende kehaga toimub, uute aistingute ja tunnetega hakkama saamine on paras tegu. Koolisüsteem küll toetab õpilasi teadmiste edastamisega, kuidas osata hoiduda elamast nii, et vältida läbipõlemist, ent seda tarkust tegudesse pannes on selles vanuses keeruline. Siin tuleb appi rühmajuhendaja/õpetaja/koolipsühholoogi oskus edastada hädasolijale “tööriistad”, millega reguleerida tundeid. Tähtis on märgata, märgata, märgata. Sageli on nii, et abivajaja ei tule ise abi küsima.
Kui kuulasime üldist nukrat seisu Eesti koolides, kus ei ole ei eripedagoogi, õppenõustajat, sotsiaalpedagoogi/töötajat, psühholoogi, siis meie kool on nende liikmete poolest tugevamalt mehitatud kui Eesti keskmine koolipere.
Abi vajav noor ei julge sageli ise avalikult minna ja öelda, et on hädas. Siin on aga meie kool mõelnud ka pisinüanssidele – meie kooli psühholoogi kabinet on õpilaste jaoks mugavas tsoonis, kuhu saab rahulikult ilma avaliku tähelepanuta minna. Samuti on tuba hubane ja inimene, kes noorega tegutseb, oma ala professionaal.
Peale üldist avasessiooni saime kuulata loengut teemal “Vaimse tervise toetamisest koolis – praktikast tõenduseni”, kus anti ülevaade algklassidele mõeldud ennetusprogrammi VEPA kasutamisest koolides ja Nelli Jungi loodud Vaikuseminutite rakendamisest erinevates kooliastmetes.
Hiljem õpilastega arutledes tekkis neilgi huvi, kuidas käib vaikuseminutite rakendamine ning mainitud 11 minutit 90 minutilisest koolitunnist ei teeks noorele paha, kui saaks end “maha laadida”. Vaikuseminutite kasutegureid oli palju, need on tõendatud vereanalüüsidega ja võiksime mõelda oma õpilaste võimekuse-, immuunsüsteemi- ja keskendumisvõime tõstmisele ning stressi- ja ärevusetaseme vähendamisele läbi antud programmi.
Kolmas plokk meie jaoks oli “Vaimse tervise esmaabi”, kus keskenduti märkamisele. Vaimne esmaabi on nagu tavaline esmaabi, mida oleme abivajajale pakkumas – hinda OHTU ja alles siis lähene.
Suurt rolli omab kuulamine ja lõpuni kuulamine. Kuulatamisel ja nõu pakkumisel vaimset esmaabi andes ei ole tulemust. Tark on suunata abivajaja oma ala tundva inimeseni.
Olles kokku puutunud keerulise vaimse probleemiga – sõbra mure kuulamine – peab abiandja oskama hoolitseda ka enda vaimse tervise eest. Mõni mure on lihtsalt suur – suur – suur!
Kokkuvõtlikult öeldes saime teada, et vaimse tasakaalu hoidmiseks on eneseabi ja enesehoolitsus üliolulised. Järgnevad peretoetus, kool ja hiljem töö ning alles siis tuleb meditsiin.
Üks mõtlemapanev killuke, mis jäi kuidagi õhku rippuma ning mille üle võiks ka lugeja mõelda – võrdsus vaimse tervise vallas ehk mida sina ise saad oma elus ära teha…?
Kogusin kokku ka õpilaste endi mõtteid:
Denis: ”Sain teada, et meestel on rohkem suitsiidseid mõtteid ja nad teostavad neid samuti”.
Martin: ”Hirmutav oli tõdeda, et Eestis on nii palju depressioonis inimesi”.
Marken: ”Kurb, et koolides keskendutakse vähe vaimsele tervisele”.
Anett: ”Käitu teistega alati hästi. Ära kuula neid, kes halvasti räägivad. Sa ei tea kunagi, kes mida hetkel läbi elab või läbi elanud on”.
Remi: ”Vaimset tervist on vähe tähtsustatud”.
Cathrin: ”Tuleb rohkem märgata noori. Kui te näete ( täiskasvanud ), et noor vajab abi, siis minge ja küsige, kas sul on kõik korras”.
Liilo: ”Ma jäin mõtlema vaimse esmaabi üle. Kuidas ma peaksin minema suitsiidse inimese juurde ja küsima, kui tal ongi suitsiidsed mõtted. Enamus inimesi ju ei vastaks ausalt…? “
Maria: ”Arvan, et tahaks teha vaikuseminuteid. Mitte ainult mina vaid kogu kool, et saaks keskenduda iseendale või hoopis millelelgi muule ja rahuneda enne kontrolltööd või tunnikontrolli”.
Denis: ”Kui sa vajad abi, siis tulebki minna psühholoogile”.
Üldine ja ühine õpilaste arvamus oli, et ükskõik, milline ja kui suur su mure on, räägi lähedasele või inimesele, keda sa usaldad oma murest nii ausalt kui vähegi saad, et vältida hilisemat probleemide rägastikku. Ja kui näed kedagi kurvana, mine ja märka, räägi temaga!
Seni oleme püüdnud tähtsustada kõike eraldiseisvate probleemidena, mida peaks lihvima – liikuge! Toituge, sest nii on õige! Õppige, sest siis saad hea hariduse jne. Kuid tõepoolest – vaimset tervist on siiani pisut vähe tähtsustatud justkui oleks see tabu, häbiväärne või nähtamatu, iseenesest lahenev mure.
Kui sa tunned, et sul on mure, siis pöördu kindlasti spetsialistide poole: kooli psühholoogi Reet Saareväli, palu abi veebilehtedelt www.peaasi.ee, www.lahendus.net ja www.rajaleidja.ee või külasta enda poolt vabalt valitud psühholoogi või psühhiaatrit.
Nähtamatust nähtavaks!
Jana Koel
Kutseõpetaja ja rühmajuhendaja
