Erasmus aitab mõista, mis on meie süsiniku jalajälg 03. november HKHK
Ööl vastu 23. oktoobrit hakkasid neli HKHK õpetajat ja õpilast reisima Saksamaale, Bad Driburgi, et osa võtta Erasmus+ koostööprojekti “Sustainability in Vocational Education” (SIVE) kohtumisest. SIVE projekti teemaks on keskkonnahoid ning osalejaid on kokku seitsmest riigist.
Projektitöö seltskonnal, koosseisus õpetajad Liis Rüü, Leelo Alasi, Maarika Kuik, Heidi Simisker ja teise kursuse tisleri eriala õpilased Laurit Kurm, Rain Toomas, Kirke Maria Len ning teise kursuse majutusteeninduse õpilane Grete-Liis Leja, tuli sihtkohta jõudmiseks läbida teekond nii autot, minibussi, lennukit ja kuute rongi kasutades. Peab mainima, et selline reisimine Erasmus+ projektide raames ei ole tavapärane.
Esmaspäeva hommikul läksid kõigi maade grupid rongiga Brakeli kooli ‘Berufskolleg Kreis Höxter,’ kus tutvusime, mängides mängu “Find someone who …” ja peale seda rääkisid Iirimaa ja Eesti jätkusuutlikkusest ja bioloogilisest mitmekesisusest enda kooli kogemustest lähtuvalt. Pärast esitlusi näitasid Saksa õpetajad ja õpilased meile klassiruume ja rääkisid, kuidas asjad koolis toimivad. Näiteks oli sealse kooli kolmas korrus äsja renoveeritud ning nüüd on seal avatud klassiruumid. See tähendab, et ruumidel pole enam tavapäraseid uksi ning kohati ka seinu, mis neid koridoris liikujate silme eest varjaksid. Seetõttu tuli liikuda ülivaikselt, et mitte õpilasi segada. Muljet avaldas Nikolase programmeeritud tehisintellekt Pepper, kes meid tervitas ja pidas miniloengu bioloogilisest mitmekesisusest. Päev lõppes Türgi ja Leedu meeskondade esitlustega. Leedukad tõid meieni oma koolipere süsiniku jalajälje suuruse väljaselgitamiseks tehtud uuringu tulemused. Leidsime, et võib-olla peaksime meiegi tulevikus taolisi küsitlusi läbi viima.
Teisipäev algas juba harjumuspäraselt rongisõiduga. Sel korral viis meid tee Paderborni, kus giid rääkis meile linna ajaloost ja selle jätkusuutlikust majandamisest läbi aja. Lisaks avanes võimalus külastada ka maailma väidetevalt parimat arvutimuuseumi Heinz Nixdorf Museum. See oli tõesti suursugune, kus sai näha tehnikat alates telegraafist kuni tänapäeva tehisintellektini välja. Põnev oli oma silmaga näha just inglise keele tunnis läbitud teema “Leiutised ja leiutajad” raames õpitut: Johannes Gutenbergi trükimasin (1436), Apple Macintosh (1984) iMac, Lisa (1984), robot Terminaator ja palju muudki põnevat.
Järgmised kolm päeva veetsime peaaegu hommikust õhtuni õues. Viibisime kohalikus vabaõhumuuseumis ja saime teada, milline oli Saksamaa talupoegade ja nende teenijate elu. Võrreldes Eesti taludega olid sealsed talud palju suuremad, aga elu tundus ikkagi väga sarnane, sest kõike saadi loodusest ning anti sinna võimalusel ka tagasi. Kasutati puitu, savi, loomade väljaheited (ehituses), kasvatati lina, loomi ja kodulinde. Kahjuks jäi külastus kotkaste juurde ära, kuna kohalik giid oli haigeks jäänud.
Neljapäeval toimus kaks metsamatka koos kahe erineva giidiga. Esimene grupp sõitis bussiga mäele vaatama platsi, kus mõned aastad tagasi kooreüraski tegevuse tagajärjel oli mets väga kuuma suvega ära kuivanud. Lisaks oli kuusemetsa laastanud ka tugev orkaan. Uued puud olid juba maha istutatud. Nendeks olid põhiliselt pöögid, et tekkiks segamets, kuna leht- ja okaspuud peavad koos paremini tormile vastu. Lõunaks pakuti meile suppi ja kooki ning pärast einet läksime teisele metsamatkale. Jalutasime umbes 10 minutit mööda metsarada, mis viis meid hobuste ja piisoniteni. Tegu oli varemalt looduses vabalt elanud metsikute hobuste liigiga, keda nüüd võib näha vaid selles loomapargis. Tänu pargi töötajatele on piisionite arvukus maailmas vähehaaval tõusmas ent jääb ikka veel alla kõikidele teistele ohustatud liikidele. Nende suurte loomade poolt “hooldatud” mets nägi välja otsekui muinasjutust, kus on suured sügisestes värvides puud mille all võib vabalt liikuda ilma, et tüütu võsa või muu taimestik segaks.
Õhtuti toimus ühissöömine mõnes omanäolises Saksa restoranis, kus saime omavahel suheldes inglise keelt harjutada. Neljapäeval saime ka omapead jalutada. Meie enda grupiga läksime õhtusöögile “Brandy’s” nimelisse restorani, kus toit oli väga maitsev ja omanik väga sõbralik ja jutukas. Vestluse käigus selgus, et ta oli umbes 25 aastat tagasi ka Eestis viibinud.
Reedel külastasime ökotalu, mis oli rajatud aastal 2017. Sealt saime päris palju uut tarkust, näiteks seda, et taimede kasvatamisel tuleb jägida, et mullas oleks piisavalt toitaineid ning mulla pind peab olema kaetud, vältimaks mullas oleva süsiniku ja õhuhapniku ühinemise tagajärjel süsihappegaasi moodustumist, ja seda, et loomi ei tohi üle kolme päeva ühe karjamaa peal hoida, kuna rohukamar saaks nii kahjustatud ning palju muudki huvitavat.
Pärast talu külastust oli sõit tagasi Brakeli kooli, kus rumeenlased, hispaanlased ja sakslased tegid esitluse jätkusuutlikkusest, sh koolipere süsiniku jalajäljest ning selle vähendamise võimalustest ja bioloogilisest mitmekesisusest enda koolis. Tekkis mõte, et ka meie kooliperel võiks olla ühine keskkond, kus saaks jagada sõiduki ühist kasutamist, et kokku leppida, kes kellega koos sõita saaks. Seda kõike ikka meie süsiniku jalajälje vähendamiseks. Sakslased jagasid kõigiga ka enda tuleviku ideed - muuta kooli betoonist sisehoov taas roheliseks oaasiks, kus oleks mõnus aega veeta ja kuhu tuleksid tagasi putukad ja linnud ning kus oleks võimalikult palju erinevaid taimi. Juba olid seal valmis õpilaste valmistatud pingid ja õuesõppe klass. Ka HKHK õpetajad on aastate jooksul arutanud, et ka meil võiks olla üks korralik õuesõppe klass. Tore oli näha, et mujal juba selliseid projekte ellu viidakse.
Kohtumise lõpul jagati iga maa grupile osalemistunnistus koos väikese kingitusega, milleks oli tammetõru. Nüüd peab mõtlema, kuhu me oma tõrud kasvama paneme. Kas meie kooli ümbruses on neile kohta?
Viimasel ühisel õhtul saime proovida Saksa traditsioonilist toitu: vorstikesi, praekartuleid peekoni tükikeste ning sibulaga ja kana koos salati, kartuli ja kastmega. Pakuti ka taimetoitu.
Laupäeva hommikul tuli jalge alla võtta taas kodutee. Sel korral õnnestus liigelda vaid nelja rongi, lennuki, auto ja minibussiga. Reis oli taas pikk, kuid kõik tundsid heameelt, et see sai ette võetud. Ilmad olid soojad, seltskond mõnus, projekti partneritega sai palju inglise keelt räägitud ja meie silmaring teemal “Carbon footprint, Biodiversity and Sustainability” on nüüd palju laiem. Oleme valmis projekti seltskonda võõrustama juba selle aasta detsembris.
Õpetaja Liis Rüü ja M-21 õpilane Grete-Liis Leja
Ööl vastu 23. oktoobrit hakkasid neli HKHK õpetajat ja õpilast reisima Saksamaale, Bad Driburgi, et osa võtta Erasmus+ koostööprojekti “Sustainability in Vocational Education” (SIVE) kohtumisest. SIVE projekti teemaks on keskkonnahoid ning osalejaid on kokku seitsmest riigist.
Projektitöö seltskonnal, koosseisus õpetajad Liis Rüü, Leelo Alasi, Maarika Kuik, Heidi Simisker ja teise kursuse tisleri eriala õpilased Laurit Kurm, Rain Toomas, Kirke Maria Len ning teise kursuse majutusteeninduse õpilane Grete-Liis Leja, tuli sihtkohta jõudmiseks läbida teekond nii autot, minibussi, lennukit ja kuute rongi kasutades. Peab mainima, et selline reisimine Erasmus+ projektide raames ei ole tavapärane.
Esmaspäeva hommikul läksid kõigi maade grupid rongiga Brakeli kooli ‘Berufskolleg Kreis Höxter,’ kus tutvusime, mängides mängu “Find someone who …” ja peale seda rääkisid Iirimaa ja Eesti jätkusuutlikkusest ja bioloogilisest mitmekesisusest enda kooli kogemustest lähtuvalt. Pärast esitlusi näitasid Saksa õpetajad ja õpilased meile klassiruume ja rääkisid, kuidas asjad koolis toimivad. Näiteks oli sealse kooli kolmas korrus äsja renoveeritud ning nüüd on seal avatud klassiruumid. See tähendab, et ruumidel pole enam tavapäraseid uksi ning kohati ka seinu, mis neid koridoris liikujate silme eest varjaksid. Seetõttu tuli liikuda ülivaikselt, et mitte õpilasi segada. Muljet avaldas Nikolase programmeeritud tehisintellekt Pepper, kes meid tervitas ja pidas miniloengu bioloogilisest mitmekesisusest. Päev lõppes Türgi ja Leedu meeskondade esitlustega. Leedukad tõid meieni oma koolipere süsiniku jalajälje suuruse väljaselgitamiseks tehtud uuringu tulemused. Leidsime, et võib-olla peaksime meiegi tulevikus taolisi küsitlusi läbi viima.
Teisipäev algas juba harjumuspäraselt rongisõiduga. Sel korral viis meid tee Paderborni, kus giid rääkis meile linna ajaloost ja selle jätkusuutlikust majandamisest läbi aja. Lisaks avanes võimalus külastada ka maailma väidetevalt parimat arvutimuuseumi Heinz Nixdorf Museum. See oli tõesti suursugune, kus sai näha tehnikat alates telegraafist kuni tänapäeva tehisintellektini välja. Põnev oli oma silmaga näha just inglise keele tunnis läbitud teema “Leiutised ja leiutajad” raames õpitut: Johannes Gutenbergi trükimasin (1436), Apple Macintosh (1984) iMac, Lisa (1984), robot Terminaator ja palju muudki põnevat.
Järgmised kolm päeva veetsime peaaegu hommikust õhtuni õues. Viibisime kohalikus vabaõhumuuseumis ja saime teada, milline oli Saksamaa talupoegade ja nende teenijate elu. Võrreldes Eesti taludega olid sealsed talud palju suuremad, aga elu tundus ikkagi väga sarnane, sest kõike saadi loodusest ning anti sinna võimalusel ka tagasi. Kasutati puitu, savi, loomade väljaheited (ehituses), kasvatati lina, loomi ja kodulinde. Kahjuks jäi külastus kotkaste juurde ära, kuna kohalik giid oli haigeks jäänud.
Neljapäeval toimus kaks metsamatka koos kahe erineva giidiga. Esimene grupp sõitis bussiga mäele vaatama platsi, kus mõned aastad tagasi kooreüraski tegevuse tagajärjel oli mets väga kuuma suvega ära kuivanud. Lisaks oli kuusemetsa laastanud ka tugev orkaan. Uued puud olid juba maha istutatud. Nendeks olid põhiliselt pöögid, et tekkiks segamets, kuna leht- ja okaspuud peavad koos paremini tormile vastu. Lõunaks pakuti meile suppi ja kooki ning pärast einet läksime teisele metsamatkale. Jalutasime umbes 10 minutit mööda metsarada, mis viis meid hobuste ja piisoniteni. Tegu oli varemalt looduses vabalt elanud metsikute hobuste liigiga, keda nüüd võib näha vaid selles loomapargis. Tänu pargi töötajatele on piisionite arvukus maailmas vähehaaval tõusmas ent jääb ikka veel alla kõikidele teistele ohustatud liikidele. Nende suurte loomade poolt “hooldatud” mets nägi välja otsekui muinasjutust, kus on suured sügisestes värvides puud mille all võib vabalt liikuda ilma, et tüütu võsa või muu taimestik segaks.
Õhtuti toimus ühissöömine mõnes omanäolises Saksa restoranis, kus saime omavahel suheldes inglise keelt harjutada. Neljapäeval saime ka omapead jalutada. Meie enda grupiga läksime õhtusöögile “Brandy’s” nimelisse restorani, kus toit oli väga maitsev ja omanik väga sõbralik ja jutukas. Vestluse käigus selgus, et ta oli umbes 25 aastat tagasi ka Eestis viibinud.
Reedel külastasime ökotalu, mis oli rajatud aastal 2017. Sealt saime päris palju uut tarkust, näiteks seda, et taimede kasvatamisel tuleb jägida, et mullas oleks piisavalt toitaineid ning mulla pind peab olema kaetud, vältimaks mullas oleva süsiniku ja õhuhapniku ühinemise tagajärjel süsihappegaasi moodustumist, ja seda, et loomi ei tohi üle kolme päeva ühe karjamaa peal hoida, kuna rohukamar saaks nii kahjustatud ning palju muudki huvitavat.
Pärast talu külastust oli sõit tagasi Brakeli kooli, kus rumeenlased, hispaanlased ja sakslased tegid esitluse jätkusuutlikkusest, sh koolipere süsiniku jalajäljest ning selle vähendamise võimalustest ja bioloogilisest mitmekesisusest enda koolis. Tekkis mõte, et ka meie kooliperel võiks olla ühine keskkond, kus saaks jagada sõiduki ühist kasutamist, et kokku leppida, kes kellega koos sõita saaks. Seda kõike ikka meie süsiniku jalajälje vähendamiseks. Sakslased jagasid kõigiga ka enda tuleviku ideed - muuta kooli betoonist sisehoov taas roheliseks oaasiks, kus oleks mõnus aega veeta ja kuhu tuleksid tagasi putukad ja linnud ning kus oleks võimalikult palju erinevaid taimi. Juba olid seal valmis õpilaste valmistatud pingid ja õuesõppe klass. Ka HKHK õpetajad on aastate jooksul arutanud, et ka meil võiks olla üks korralik õuesõppe klass. Tore oli näha, et mujal juba selliseid projekte ellu viidakse.
Kohtumise lõpul jagati iga maa grupile osalemistunnistus koos väikese kingitusega, milleks oli tammetõru. Nüüd peab mõtlema, kuhu me oma tõrud kasvama paneme. Kas meie kooli ümbruses on neile kohta?
Viimasel ühisel õhtul saime proovida Saksa traditsioonilist toitu: vorstikesi, praekartuleid peekoni tükikeste ning sibulaga ja kana koos salati, kartuli ja kastmega. Pakuti ka taimetoitu.
Laupäeva hommikul tuli jalge alla võtta taas kodutee. Sel korral õnnestus liigelda vaid nelja rongi, lennuki, auto ja minibussiga. Reis oli taas pikk, kuid kõik tundsid heameelt, et see sai ette võetud. Ilmad olid soojad, seltskond mõnus, projekti partneritega sai palju inglise keelt räägitud ja meie silmaring teemal “Carbon footprint, Biodiversity and Sustainability” on nüüd palju laiem. Oleme valmis projekti seltskonda võõrustama juba selle aasta detsembris.
Õpetaja Liis Rüü ja M-21 õpilane Grete-Liis Leja
